Kurnatuse Neurobioloogia ja Allostaatiline Koormus
Läbipõlemine (burnout) ei ole iseloomuviga ega pelgalt "väsimus", vaid kaugelearenenud neuroendokriinne kriis. See tekib siis, kui pikaajaline tööalane või psühholoogiline stress ületab organismi taastumisvõime, põhjustades allostaatilise koormuse (allostatic load) kuhjumist. Selle protsessi käigus kurnatakse neerupealised ja ajju tulvab toksilistes kogustes kortisooli. Intellektuaalsest vaatepunktist on läbipõlemise kõige laastavam tagajärg eesajukoore ehk prefrontaalse korteksi funktsioonide drastiline pidurdamine.
Kuna just eesajukoor koordineerib voolavat intelligentsust (Gf) – võimet näha uusi seoseid, reguleerida töömälu ja teha kiireid loogilisi järeldusi –, siis viitabki läbipõlemine "aju riistvara" ajutisele rikkele. Süsteem lihtsalt keeldub uut ja keerulist informatsiooni töötlemast, et kaitsta ülejäänud ressurssi.
Läbipõlemise kognitiivsed "häired":
- Täidesaatva funktsiooni kollaps: Raskused prioriteetide seadmisel. Varem rutiinsed ülesanded (nagu e-kirjadele vastamine või andmete analüüs) tunduvad ületamatult keerulised, kuna aju ei suuda enam algatada strateegilist planeerimist.
- Lühimälu kustumine: pideva stressi tõttu häirub hipokampuse side otsmikusagaraga. Isik unustab hiljutisi kokkuleppeid, lausete alguseid või pooleli olevaid tööprotsesse.
- Nüristunud probleemilahendus: IQ testides avaldub see loogilise paindlikkuse kadumisena. Isik takerdub esimesse pähetulevasse lahendusse ega suuda vaatepunkti muuta isegi siis, kui on ilmselge, et algne strateegia ei toimi (kognitiivne jäikus).
- Küünilisus ja apaatia: Emotsionaalne enesekaitsemehhanism. Aju lõikab ära empaatia ja huvi, et säästa viimaseid energiavarusid.
Psühhomeetriline sooritus vs tegelik võimekus
Sügava läbipõlemise faasis tehtud IQ test näitab peaaegu alati madalamat skoori kui indiviidi tegelik baasvõimekus. Raskesti kurnatud spetsialist võib standardses visuaal-maatriksis skoorida 10-15 punkti madalamalt kui puhkeseisundis. See on kliiniline tõend aju "energiasäästurežiimist". Ainus tõhus strateegia kognitiivse kiiruse taastamiseks pole mitte "rohkem pingutamine", vaid stiimulite radikaalne eemaldamine ja sügav autonoomse närvisüsteemi taastumine. Pärast edukat taastumisfaasi struktureerub prefrontaalne korteks uuesti ning inimese algupärane terav analüüsivõime taastub täielikult.